Eesti kirjandusmuuseumi saalis 06.05 – 31.08.2022
Jaan Kaplinskit tunneme põhiliselt tema sõnalise loomingu kaudu, aga tegelikult katsetas ta aegajalt ka muid väljendusvahendeid, millest üks oli fotograafia. Nagu paljude muude teemade puhul käis ka sellega tegelemine tal tõusvate ja vaibuvate lainetena. Esimene suurem pildistamise õhin oli Jaanil 1970. aastate keskel, millest on alles ümbrikutäied A5 formaadis mustvalgeid loodusfotosid. Motiivid pärinevad suuresti 1970. aastal Põlvamaal soetatud maakodu Mutiku ümbrusest, aga ka loodusretkedelt Hiiumaal, Muhus, Puhtus. Iseloomulikuna paistab juba neil varastel fotodel välja pildistaja huvi detailide vastu: seeneperekond pehastunud kännul, tilkuv kasemahl, hüljatud looreha ja rõuguredelid lumehanges.
Kuigi tavapärase pildistamisega tegeles Jaan mingil määral läbi elu, võttis ta asja jälle tõsisemalt ette kümmekond aastat tagasi, mil tehnilised võimalused oli hoopis teistsugused kui tema noorusajal. Kuna fotod olid nüüd värvilised ja digitaalsed, soetas ta endale värviprinteri ja A4 formaadis fotopaberipakid ning kulutas nendega mässamisele pikki tunde. Värvipimedana, nagu ta oli – ta ajas segi punase ja rohelise – nägi ta värvide klapitamisega suurt vaeva, aga tulemus mõjus vahel ikka kummaliselt, kuigi oli ka piisavalt palju õnnestunud fotosid. Lõpuks Jaan tüdis ning pagendas printeri oma lauakese alumisele riiulile, kus see aegamööda paberite ja muu kraami alla mattus.
Jaani viimane suurem pildistamisaktsioon toimus 2019/20 talvel ja kevadel Samose saarel, mille külastamine jäi ühtlasi tema viimaseks soojamaareisiks. Seekord oli Jaani huvi puht botaaniline. Hulkusime palju ringi sealsetes madalates mägedes ja Jaan pildistas kõike, mis tee äärde jäi. Kreeka aprill-mai on taimehuvilisele sama, mis pidusöök gurmaanile. Kui pealiskaudsele vaatajale hakkas esimesena silma rikkalik ja värvikirev õiteilu, siis Jaani objektiivisilm otsis üles ka kõige tähelepandamatud taimenääpsud ning üritas neid ära määrata. Selle tulemusena ilmus temalt 2020. aasta Vikerkaare juuli/augusti kaksiknumbris artikkel „Naturalist Samose saarel”, millel pilte küll kahjuks juures pole.
Praeguse näituse fotod pärinevad värviprinteri perioodist ning need väljendavad minu meelest hästi nii Jaan Kaplinski maailmanägemist kui ka tema kunstilisi taotlusi. Ökoloogia oli Jaanile alati väga südamelähedane. Olen iseenda jaoks nimetanud tema suhet ümbritseva elusloodusega eetiliseks ökoloogiaks. Elurikkuse kiire vähenemine meie planeedil polnud Jaani järgi halb mitte sellepärast, et nii hävib lõppkokkuvõttes ka inimese enda eluks sobiv keskkond, vaid seetõttu, et iga elusolend, iga looma- ja taimeliik on väärtuslik iseeneses. Neil kõigil on ühtviisi õigus olemasolule ning Homo Sapiensil pole mingit voli teisi omakasu nimel hävitada. Niisugune arusaam oli Jaani jaoks natuke nagu religioon.
See arusaam väljendub ka tema fotodel, millel võib sageli kohata kõiksugu pisiolendeid ja tavapärase ilumõiste alt välja jäävaid motiive: sääski ja konni, heinamaalappe ja võsa, metsaaluse risu ja räga, ümberkukkunud puuronti ja selle peegeldust tiigivees, tuules laialilendavat hundinuiapead. Pildistaja tahab justnagu öelda, et kõik see on huvitav, kõik on ilus ja me saame aru, et tegelikult ongi.
Vahel Jaanile pildistamisest ei piisanud ning siis tegi ta katset ise joonistada ja maalida. Kummalisel kombel oli tal selleski asjas oma isikupärane stiil kohe käepärast võtta. Need on aimatavalt loodusvormidest välja kasvanud poolabstraktsed stilisatsioonid, mida ta hariliku pliiatsiga paberile või õlivärvidega mõnele vineeritükile kandis. Värvipimedus teda selle juures ei seganud. Mõnda neist piltidest saab ka praegusel näitusel näha. Lisaks on kirjandusmuuseumi saalis kuni 3. juunini eksponeeritud Erich Arraku Jaan Kaplinskit kujutav õlimaal „Poeedi portree” (1981), mis seejärel asendatakse Ilmar Malini maalitud Jaan Kaplinski portreega.
Tiia Toomet